Pilguga talve
Kõnnin mööda linna, külm on aga, see tekitab tunde, et oh, ma kõnnin siin ja ma saan hakkama. Olen nagu töeline eesti naine!
Pilguga tulevikku
Kuidas luua tasakaal selle vahel, et nüüd on siin hea ja soov avastada, kus on põnev.
Kodutunne
-Ema läks kodunt ära ja isa läks kodunt ära. Kodu jäi kodu.
-Kas kõigil on oma kodu? Jah. Meil kõigil. Ja kodul on oma aknad kust välja vaadata.
Monday 24 December 2012
Sunday 25 April 2010
Ära pane triipe tähele!
Pean ennast vaatlejaks. Mulle meeldib märgata- ilma ja maad. Ma ei ole ennast kunagi pidanud Tallinna elemendiks, kuid see linn on mulle olnud pesaks, kasvukeskkonnaks piisavalt kaua, et tahes-tahtmata on ta ka osa minust. Kahtlen, et mina olen tingimata osa temast. See "Taanilinn" on olnud minu maailmade kodu, kuid ei ole olnud paraku minu maailmaks.
Tunnen, et tahan enne, kui olen elanud aastaid teistes linnades, tahan salvestada Tallinna-tunde. Usun, et vahetult enne Saksamaale minekut oskan märgata järjest uusi imesid selles kohas. Samas, kallis lugeja, pean tunnistama, et kardan, et oma reisidelt naasnud, ei pruugi ma osata näha enam neid võlusid. Kui silmad on üle käinud ka paljude lennukiradade triipudest ehk viibinud siit eemal, loodan, et seda lugedes suudan näha maagiat, mida parajas koguses ka siin linnas pingsalt otsides leida võib.
Jalutades mööda Nõmme tänavaid, jõudsin meeldivas vestluses järeldusele, et linn, mis on nagu organism, muutub aja jooksul iseeneslikult kui ka inimeste tõukel. Mina ei taha pretendeerida Tallinna arstiks, selle pealinna probleemide lahkamine ei ole minu ampluaa. Kui suudan oma maailma muuta- seegi on juba suur saavutus mulle. Vastuseid oma küsimustele ei leia siit linnast ega mõnest teisestki, nii otsingi neid enesest. Linna kui taustsüsteemi ei tasu isegi püüda muuta.
Minu süda on küll selles linnas, kuid see ei ole kinni linnas, mida kunagi nimetatud Revaliks, vaid pigem emotsioonides, inimestes, hetkedes- erinevates maailmades ning lugudes, mis tema üheks osaks. Pelgalt Nõmme arhitektuuri, inimeste põhjal märkasin oma õhtusel teekonnal nii mõndagi hispaanialikku ehedust, rootsilikku muinasjutulisust, vabadust ja rõõmu, kirge ja hinge, mis kiirgas ümbritsevast ja midagi sõnadesse panematut. Karge sõbralikkus laseb sellel kõigel eksisteerida ühes maailma-amööbis.
Tunnen, et tahan enne, kui olen elanud aastaid teistes linnades, tahan salvestada Tallinna-tunde. Usun, et vahetult enne Saksamaale minekut oskan märgata järjest uusi imesid selles kohas. Samas, kallis lugeja, pean tunnistama, et kardan, et oma reisidelt naasnud, ei pruugi ma osata näha enam neid võlusid. Kui silmad on üle käinud ka paljude lennukiradade triipudest ehk viibinud siit eemal, loodan, et seda lugedes suudan näha maagiat, mida parajas koguses ka siin linnas pingsalt otsides leida võib.
Jalutades mööda Nõmme tänavaid, jõudsin meeldivas vestluses järeldusele, et linn, mis on nagu organism, muutub aja jooksul iseeneslikult kui ka inimeste tõukel. Mina ei taha pretendeerida Tallinna arstiks, selle pealinna probleemide lahkamine ei ole minu ampluaa. Kui suudan oma maailma muuta- seegi on juba suur saavutus mulle. Vastuseid oma küsimustele ei leia siit linnast ega mõnest teisestki, nii otsingi neid enesest. Linna kui taustsüsteemi ei tasu isegi püüda muuta.
Minu süda on küll selles linnas, kuid see ei ole kinni linnas, mida kunagi nimetatud Revaliks, vaid pigem emotsioonides, inimestes, hetkedes- erinevates maailmades ning lugudes, mis tema üheks osaks. Pelgalt Nõmme arhitektuuri, inimeste põhjal märkasin oma õhtusel teekonnal nii mõndagi hispaanialikku ehedust, rootsilikku muinasjutulisust, vabadust ja rõõmu, kirge ja hinge, mis kiirgas ümbritsevast ja midagi sõnadesse panematut. Karge sõbralikkus laseb sellel kõigel eksisteerida ühes maailma-amööbis.
Subscribe to:
Posts (Atom)